[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

hea ‹pl. part häid pl. illat headesse e. häisse 15 komp parem superl kõige parem e. parim›
ant. halb, paha
1. ‹adj› oma laadi, omaduste, kvaliteedi poolest hinnatav, väärtuslik, nõuetele vastav. a. (inimeste kohta:) osav, vilunud, võimekas, tubli. Hea maletaja, matemaatik, arst, õpetaja, ujuja. Hea võõrkeelte oskaja. Kõnemees on ta hea. Inna on hea õpilane. Peetrist oleks võinud saada hea insener, advokaat, ohvitser. b. (omaduste, võimete, oskuste, samuti füüsilise v. psüühilise seisundi kohta). Hea isu, uni, tervis. Hea ja tugev süda. Sportlase head kopsud. Hea nägemine, kuulmine, keskendumisvõime. Hea rühiga, kasvuga noormees. Hea peaga poiss. Mu enesetunne, meeleolu, tuju on hea. Tal oli päris hea hääl, väga hea maitse. Meie korvpallurid on heas vormis. Ta näeb üsna hea välja. *„Mul on hea kõht,” uhkustas hunt. „Kui tahan, võin süüa kas või kive..” L. Tigane. c. (esemete, ainete vms., ka koduloomade kohta). Ta ostis endale hea ülikonnariide, hea raadioaparaadi ja hea pesumasina. Need on veel üsna head kingad, rõivad. Head küünlad põlevad kaua. Hea kirves, saag, nuga, vikat. Teos on trükitud heale paberile. Hea maa, muld. Tänavu on hein, vili hea. Hea, kõigi mugavustega korter. Puder, kook, sai tuli hea. Head söögid ja joogid. Head õunad. Vein, õlu maitses hea. Leib oli hea maitsega. Hea lõhnaga lill. Hea tõukari, lüpsilehm, veohobune. Head tõugu kanad, lambad. d. (nähtuste, olukordade vms. kohta). Head lauakombed. Hea hoolitsus, teenindamine, reklaam. Õppeedukus oli tal hea. Head hinded tunnistusel. Haige seisund, olukord on hea. Nooruk sai hea hariduse, kasvatuse. Hea muusika, kirjandus, portree, maastikumaal. See on hea raamat, luuletus, ettekanne. Välismaalase kohta rääkis ta head eesti keelt.
2. ‹adj› sõbralik, lahke; positiivsete eetiliste omadustega, moraalselt väärtuslik; kiiduväärt. Hea inimene, kaaslane, hooldaja. Sul on hea mees, poeg. Head vaimud, haldjad. Hea kohtlemine, vahekord, vastuvõtt. Riikidevahelised head suhted. Ta oli mu vastu hea. Neiu on hea iseloomuga. Noormehe käitumine ja elukombed olid head. Tegin seda heast südamest. Teen seda hea meelega 'meeleldi, meelsasti'. Ole hea tüdruk, ära kiusa endast väiksemaid. Vanakese silmad näisid head ja lahked. Võõrasema ei vaadanud lastele hea pilguga. Neil oli hea läbisaamine. Kadunut tuletati meelde hea sõnaga. Liigub heas seltskonnas. On pärit heast perekonnast. Ilm on selline, et hea peremees ei aja koeragi välja. Heal lapsel mitu nime. Hea naine maja lukk, paha naine põrgutukk. || (kõnetlus- ja viisakusväljendites). Head inimesed, aidake! Ole hea, tule siia! Olge hea, astuge sisse! Aitäh, hea laps, et sa vanainimest aitasid! Sepp, hea mees, rautas hobuse ära. *Aga nüüd, head kuulajad, oleks teile üks küsimus. H. Saari. | iroon. Hea mees lubama 'lubab, kuid ei täida'. Kes see hea inimene oli, kes tema peale kaebama läks? || lähedane, intiimne. Hea tuttav. Ta on mu hea sõber, temale söandan kõigest rääkida.
3. ‹adj› mingis suhtes soodus, kasulik, sobiv. Hea juhus, võimalus, õnn. Head kaardid mängus. Head tutvused raamatukaupluses. Ended olid head. Töötingimused on siin head. Hea ettepanek, tagajärg, tulemus. Hea kuulsus, nimi. Hea ilm, kliima. Vanad head ajad. Head kaupa, äri tegema. Häid ja halbu päevi nägema. Midagi, kedagi heas valguses näitama. Heal järjel olema. Leidis hea teenistuse, tööotsa. Tegi abiellumisel päris hea partii. Saime kinos head kohad. Sain kodunt häid sõnumeid. Mul tuli hea idee, mõte. Harril on vennale hea mõju. On hea, et sa tulid. Vitamiinid on väsimuse vastu head. Lavastus jättis üsna hea mulje. Ära ole endast nii heal arvamusel! Püüdsin end näidata heast küljest. Lõpp hea, kõik hea. Hea nõu on kallis. Saagist jäi talupojale heal juhul 2/5. | (nõrgenenud tähenduses). Ühel heal päeval läks ta meilt ära. || (soovide, tervituste, jumalagajätu jne. väljendamisel). Head aega! Head õhtut! Head ööd! Häid pühi! Head uut aastat! Head reisi! Head tervist!
4. ‹adj› mugav, mõnus, meeldiv, hõlpus, kerge. Sul hea naerda, rääkida! Jalgrattaga on poisil hea koolis käia. Terava vikatiga on hea niita. Kuumal suvepäeval on hea põõsa all lamada. Kodus on nii hea olla. Hea laske-, istumisasend. Hea tool, voodi. Toas oli hea ja soe. Hea käekäik, põli. Hea soe tunne südames. Küll sul on ikka hea elu. Külas hea, kodus veel parem. *Oli hea teada, et tal kuhugi tõtata ei olnud. M. Raud.
5. ‹adj› (kogust, kvantiteeti, hulka märkivalt v. rõhutavalt:) rohke, ohter, paras, tubli, tugev, suur. Mõne hea aasta eest. Mitu head päeva tagasi. Linnani on mitu head kilomeetrit. Tal oli teiste suusatajate ees hea edumaa. Hea hulk maad tuli jala käia. Õhtuks oli tehtud hea tükk tööd. Auto eest maksti head hinda. Hea summa raha. Hea sissetulek, palk. Hea patakas käsikirja. Hea kartuli-, viljasaak. Lõikas hea kannika leiba. Rüüpas hea lonksu vett. Tehti hea laar õlut. Hea sületäis puid. Tuli hea hoog vihma. Sai hea müksu, keretäie. Laps sai kukkudes hea hoobi. Nuttis hea peatäie. Talle tehti hea peapesu. Tal jätkub head tahet, kannatust mind lõpuni kuulata. *Tuhkur on mägrast peaaegu poole väiksem, vahest nii hea kassi suurune.. R. Roht. || ‹adjektiivi vm. sõna ees› kõnek (intensiivistab sellega väljendatut:) üsna, kaunis, võrdlemisi. Hea paks raamat. Hea suur õun. Hilinesin hea mitu korda. Mu vennad on head pikad mehed.
6. ‹adj› murd parem; ant. vasak. *Kaks oli teed, kas kurale või heale – / ma mõlemale tõmmand kriipsu peale.. A. Alle.
7. ‹s› miski väärtuslik, hinnatav, kasulik, meeldiv vms. Kellelegi head soovima. Kellelegi head tegema. Kellegagi head ja halba jagama. Head kurjaga tasuma. Võitlus hea ja kurja vahel. Igal inimesel on oma head ja vead. Mis teil head on? Pole halba ilma heata. Ei lausunud head ega kurja. Kui heaga ei antud, võeti kurjaga. Katsusime heaga läbi ajada. Tänan teid kõige hea eest. Küsisin seda hea pärast. Temast räägiti üksnes head. Sellest loost ei tule midagi head. Mis hea pärast ma peaksin tema ees vabandama? *Olen käinud mitmegi [arsti] juures, aga suurt head sellest pole olnud. P. Vallak.
8. ‹s› „rahuldavast” kõrgem hinne (4), hrl. koolis. Väga hea 'kõrgeim hinne (5)'. Õpilase tunnistusel olid üksnes head ja väga head.

[kellestki, millestki] ei saa ~ ei ole ~ ei tule head nahka vt nahk

head nägu tegema vt nägu

hea ja parem, hea-parem

1. maitsev suupiste, toit, joogi-, söögipoolis. Pühade ajal valmistati head-paremat. *.. andis ette head ja paremat, kuid ruun ei kosunud. E. Tennov.
2. üht-teist, nii mõndagi (hrl. negatiivset, harvemini positiivset). *Mall oli enda kohta küll head ja paremat kuulnud, aga see oli kõigest kõige hullem. A. H. Tammsaare. *Inimene, inimkond tahab kõike teada! Ta ei küsi sugugi alati, kas see talle midagi head-paremat tõotab. V. Ilus.

heaks arvama
sobivaks, otstarbekaks, vajalikuks pidama; suvatsema. Poiss arvas heaks vaikida. Võid tulla ja minna, millal heaks arvad. *Ehk arvaksite heaks meiega lõunatada? G. Meri (tlk).

heaks kiitma
midagi õigeks v. sobivaks tunnistama. Kiitis noorte mõtte, algatuse, teguviisi heaks. Plaan arutati koosolekul läbi ja kiideti heaks.

heaks tegema
halba heaks pöörama, hüvitama. Püüdis oma süüd, eksimust heaks teha. *Noh, seda unustamist jõuan heaks teha. Aega veel on. L. Metsar.

heaks võtma

1. (ära) sööma, hea maitsta laskma. *Kõndis nüüd manu kass – oli just natukese aja eest metskana heaks võtnud, süda kõrbes. A. Jakobson.
2. suvatsema; nõustuma. *.. ma pean seda [= oma vanust] teatama igaühele, kes võtab heaks küsida .. R. Kaugver.
3. ‹käskiva kõneviisi 2. pöördes› viisakusväljend, millega vastatakse tänamisele. *„Suur tänu sõidu eest!” .. – „Võtke heaks,” vastab Anne-Mai jäiselt .. E. Rannet.

hea küll
(kinnituse, nõusoleku v. möönduse väljendamiseks:) olgu pealegi. Hea küll, olgu nõnda. *".. Tuleksin õhtul teie poolt läbi, kui lubate ...” – „Hea küll, noormees, hea küll,” oli Rimpel kähku nõus.. O. Tooming.

hea maitsta laskma
(söömise ja joomise kohta). Laske toidul, supil, kookidel, õllel hea maitsta! *Kogu hiirtevägi laskis hea maitsta esimese sordi vasikalihal. J. Rannap.

hea mehe poolest vt mees

hea seisma
millegi, kellegi eest hoolitsema v. muretsema, vajalikke samme astuma. *Noorte ajaleht ei võinud olla karikatuurideta, ja Gori seisis hea selle eest, et neid seal ilmuks. A. Vaarandi.

heas kirjas olema ~ seisma vt kiri

[kedagi] heasse kohta saatma vt koht

heast peast vt pea

niisama hea kui
võrdne, seesama mis. *25-aastane sõduriteenistus oli niisama hea kui surm. Ü. Tedre.

võta ~ võtke heaks või pane ~ pange pahaks
(väljendab seda, et ütlejale ei lähe korda kuulaja suhtumine asjasse). *Aga mina teate, olen Martinile kade. Võtke heaks või pange pahaks. E. Rängel.

küll ‹adv›

1. mingit väidet eriliselt toonitav sõna. Istu rahulikult, küll mina lähen. Ole mureta, küll me saame hakkama. Küll ta tuleb, ta ju lubas. Küll ma ta üles leian! Küll näed, et ta peab sõna. Kasva suureks, küll siis saad kõik teada! Küll mina juba tean, mis ma teen! Võta aga, küll sa pärast tasud! Pole viga, küll ta paraneb. Poiss veel noor, küll ta võtab pärast aru pähe. Küll tuleb aeg, kus sa oma sõnu kahetsed. Kas ma talle küll ei rääkinud, et ära mine. Ilm on halb. – Küll päeva peale paraneb. *Kui need näevad, et järele ei anta, küll nad lepivad poole, vahest isegi kolmandiku hinnaga. K. A. Hindrey. || vastust kinnitav sõna. Kas jääb meelde? – Jääb küll. Saad sa üksi hakkama? – Küll (saan). Te olete vist arst? – Seda küll. Sa oled muidugi rahul? – Olen küll. Kas see on direktor? – Vist küll. Sa ei ole vist varem seda tööd teinud? – Ei ole küll. Saad sa sellest aru? – Ega ei saa küll. Mul pole sulle paremat toitu pakkuda. – Ah, see käib küll. *„Ta ei ütle!” – „Ütleb küll! Lubame kompvekki.” R. Vaidlo. || rõhutav sõna, enamasti täh. 'igatahes; tõega'. Nüüd ma pean küll minema. Mihkel nüüd küll selles süüdi ei ole. Praegu ei saa ma küll tema plaanidest aru. Mina küll nii ei teeks. Teile ma sellist õnnetust küll ei sooviks. Mida see küll peaks tähendama? Siin küll poolt kilogrammi ei ole. Upsakas ja uhke ta küll ei ole. Nüüd olen küll ära eksinud! Sellest on küll juba oma paar nädalat, kui ma Hildat nägin. Uudishimulikke oli palju, enamuses küll naised. *See oli küll esimene kord, kus soos oli korraga nii palju inimesi.. L. Metsar.
2. kinnitav, rõhutav sõna mingi vastanduse korral. a. esineb vastandusele eelnevas lauseosas. Lubasime küll teineteisele kirjutada, aga lubadus ununes peagi. Talv on küll peaaegu läbi, kuid väljas ikka veel külm. Ma pole küll päris terve, kuid tulen siiski kaasa. Töö ei olnud küll raske, ent väsitas ometi. Mahtusime küll kuidagi ära, aga kitsas oli. Hooples küll, aga ise oli hirmu täis. Sihtisin küll, aga ei saanud pihta. Aiman küll, missugust vastust ta minult ootab, kuid vaikin. Ta on küll lahke, ent samal ajal nõudlik. Siin on küll rahulik, kuid igav. Küll otsiti kõik metsad ja rabad läbi, aga kadunut ei leitud. b. esineb vastanduvas lauseosas v. lauses endas; hrl. eelneb sel juhul eitavasisuline väide. Venda ta ei kohanud, küll aga nägi vennanaist. Raamatut ma ei saatnud, küll aga kirja. Külm ei tee mulle midagi, küll aga ei talu ma tõmbetuult. Mind nad ei märganud, aga mina nägin neid küll. Ta polnud kuri, aga range küll. Saar on asustamata, küll peatuvad siin vahetevahel kalamehed.
3. ‹sageli elliptiliselt› aitab esile tuua kõneleja arvamust v. tundetooni. Imelik küll, kuhu ta nii kauaks jääb. Kurb küll, aga nii see on. Oleks ikka hull küll, kui sadama hakkab. Kahju küll, aga nii see läks. Ime küll, et see vanker nii kaua vastu pidas. Veider küll, et mõni inimene nii põikpea on. Õige küll, sina ju seda veel ei tea! Sellest me ei rääkinud, tõsi küll. Vaevalt küll ta enam tuleb! See tekst käib küll. *Aga olid ikka rängad ja rasked sõnad küll. Keelepära võttis kangeks.. T. Braks.
4. rõhutav sõna mitmesugustes oletust, kõhklust, imestust, nõutust vms. väljendavates otsestes ja kaudsetes küsimustes, sageli täh. 'ometi, siiski'. Mis sind küll siia tõi? Mis sa temas küll leiad? Mis ta küll praegu peaks tegema? Mis meid küll seal ootab? Miks ta küll nõnda kardab? Kuidas need inimesed küll omavahel sobivad? Kes küll võis arvata, et see nii läheb! Kuidas see küll võis juhtuda, et ta alla jäi! Imestati, kuhu nad küll nii kauaks jäävad. Huvitav, kust ta küll selle raha võtab. Jäime ootama, mis ta küll ütleb.
5. rõhutav sõna mitmesugustes hüüatustes. Küll on ilus õhtu! Küll alles tuiskab! Küll on tore, et sa tulid! No küll ikka ütles vägevasti! Ah teid küll oma pärimistega! Kuidas küll tahaks reisida! Küll on aga palju inimesi! Küll sa ikka oled rumal! Mis teil küll arus on! On aga lugu küll! „Ah sind küll!” pahandas ema. Oi jumal küll, mis nüüd saab! Sa heldene aeg küll! Oi kuradit küll, mida nüüd peale hakata!
6. esineb kõneleja tundetooni rõhutavalt jaatavas lauses, mis aga tegelikult sisaldab eitavat v. kahtlevat arvamust millegi suhtes. Küll ta sul tuleb! Kuhu niisugune temp küll kõlbab! *„Ma luban, et ta enam kunagi ei põgene.” – „Usub Emai sinu lubadust küll!” väitis Thompson. H. Treimann (tlk).
7. küllalt, piisaval määral, piisavalt. Süüa ja juua oli üsna küll. Ehitusmaterjali, raha on veel küll. Puudust ei olnud millestki, kõike oli küll. Ära sina mine, seal on aitajaid isegi küll! Vara alles, koiduni on veel aega küll. Siin on ruumi küll. Pole rohkem vaja, sellest on küll. Küll, ära mulle rohkem suppi tõsta! Laiseldud on juba küll, aeg on tööle hakata. Põhjust sääraseks arvamiseks oli rohkem kui küll. Kas minu kallal norimisest veel küll ei ole, nüüd asud ka laste kallale! *Mitja kelgutas liumäel ja uisutas kinnikülmanud jõel, nii et küll sai.. M. Veetamm. || ‹korduvana› külluses, hästi palju. Aega, tegemist on veel küll ja küll. Selliseid juhtumeid on olnud küll ja küll. Inimesi oli seal juba ilma minutagi küll ja küll. *Juba läbikäidud maa järele otsustades oli krunti küll ja küll, nagu liigagi palju.. A. H. Tammsaare.
8. seob rõhutades ühendava sidesõna laadselt korduvaid lauseliikmeid v. eri lauseid. Mindi küll üksikult, küll hulgakesi. Temaga on proovitud hakkama saada küll heaga, küll kurjaga. Tuli ette küll suuremaid, küll väiksemaid vigu ja möödalaskmisi. Väntasime küll parema, küll vasaku käega, küll mõlemaga. Küsisin seda küll isalt, küll emalt. Küll oli nüüd rõõmu, küll oli nüüd naeru ja kilkamist! *Varsti oldigi sealmaal, et protsessiti küll kraavide, küll loomade, küll tee, küll teesillutamise, küll põllupeenarde pärast. A. H. Tammsaare. *Küll oli tal igav, küll ta palus, et teda lastaks sõbra juurde, küll ta tahtis ära leppida, küll ta tiirutas ümber arestimaja.. J. Smuul.
9. ‹sidesõnalaadselt› alustab teat. piiravat väidet, reservatsiooni, täpsustust sisaldavat lauseosa v. kiilsõna laadi ühendit. *.. aga nüüd kuulukse Laes „Vabaduses” jälle tegelane olevat, küll mitte enam juhatuse esimehena.. A. Hint. *Pealegi leidub veel teisi tõlkeid, mida võib (küll ainult oletamisi) siduda Mango Hansuga. R. Põldmäe. | ‹ühendsidesõna osana› ehk küll vt ehk

küll ‹-a 22› ‹s›
küllus. Rikkad elasid külla otsas, küllas. Ega temagi külla otsas istunud 'tal ei olnud kõike külluses'. Olukord pakkus küllaga võimalusi äritsemiseks. Tegemist, toimetamist oli küllaga. Ega küll küllale liiga tee. *Lahedust ja külla nad oma elus ei olnud näinud küll kunagi, kuid praegu oli majas raske sõjaaja tõttu lausa nälg. A. Kivikas.

heake(ne) küll vt heake(ne)

hea küll vt hea

hoidku küll
(üleolevat, imestavat suhtumist väljendav ütlus). Hoidku küll, miks just tema peaks seda tegema! *Ainult naiste verre jäi taltsutamatu kihk. Pulmad! Hoidku küll, kus seal sai veel rahulikuks jääda. E. Õun.